Just nii defineerib Eesti õigekeelsussõnaraamat inflatsiooni. Tegemist on majanduslikust perspektiivist täiesti korrektse definitsiooniga olenemata sellest, kuidas statistikud seda tõlgendavad. Miskipärast on päris paljud statistikute definitsiooni omaks võtnud ning arvavad vääralt, et inflatsioon tähendab hinnatõusu. Tegelikult on olukord vastupidine – inflatsioon, ehk raha ostujõu vähenemine tingib hinnatõusu. Kui ringluses oleva raha hulk kasvab, siis aja jooksul turg, toimides ühtse tervikuna, korrigeerib selle konkreetse valuuta ostujõudu allapoole. Sama toimib ka suvisel turul maasikatega – maasikahooaja tipule lähenedes langetavad kõik müüjad hindasid, sest pakkumine on märgatavalt tõusnud võrreldes maasikahooaja algusega, mil maasikaid oli turul tunduvalt vähem.

Ringluses oleva raha hulka määravad maailma kesk- ja kommertspankadel. Käesoleva finants- ja majanduskriisi jooksul on mitmed mõjuvõimsad keskpangad otsustanud majandust ja finantsturge kvantitatiivse lõdvendamise abil ‘turgutada’. Vaatamata sellele, et kinnisvara ja paberil olevad rikkused (loe:aktsiad, võlakirjad jms.) on deflatsioonilises keskkonnas, tähendab keskpankade kibekiire raha juurdetrükk seda, et tulevikus on oodata tuntavat inflatsiooni. Meedias kirjutatakse tihtipeale dollari nõrkuse kohta ja viidatakse dollari väärtuseks muutumisele läbi vastutustundetu raha juurdetrükkimise, kuid sageli jäetakse mainimata, et täpselt sama teevad ka teised riigid, või õigemini teiste riikide keskpangad. Lõpptulemus on see, et erinevad valuutad kaotavad kõik jupphaaval oma väärtust, mis kajastub otseselt nende valuutade ostujõus. Seega, raha säästmiseks tuleks see paigutada millegisse, mis ei kaota väärtust, on päriselt olemas (erinevalt võlakirjadest, mis eksisteerivad ainult paberil), kuid on samas likviidne (ehk kiiresti ja mugavalt valuutaks tagasi vahetatav). Kuld?

Raha juurdetrükkimine on libe tee, millele astudes tuleb väga ettevaatlik olla. Ajaloost on piisavalt näiteid sellest, kuidas keskpank (enamasti tegutsedes valitsuse tuhvlialusena) riigi majanduse hävitab, neist kõige kuulsam näide on vast Weimari Saksamaalt, kus juttude ja piltide järgi köesti paberrahaga ahju! Lähiajaloost on hea näide Zimbabwe, kus ringlesid isegi 100 triljonilise nominaalväärtusega rahatähed. Kõige paremini illustreerivad inflatsiooni mõju raha väärtusele ikkagi pildid.

Käesoleva aasta jooksul on mitmed riigid, sealhulgas meie lõunanaaber Läti, pöördunud IMFi poole lootuses riigi eelarvekulutustele finantseerija leida ning sel moel majanduskriisist väljuda. Viimaste nädalate arengud viitavad selgelt sellele, et suhted IMFi ja Läti vahel on tunduvalt halvenud. Otseloomulikult ei saa IMFi arvele panna Läti valitsuse varasemaid otsuseid ja Läti vastutustundetut poliitikat sotsiaalküsimuste, majanduse, pangaduse ja teistes olulistes valdkondades. Ka Argentina oli enne IMFi ja rahvusvaheliste korporatsioonide poolt läbiviidud riigi pankrotistamist teinud terve rea väga halbasid otsuseid (neist kõigist räägib täpsemalt film ise), mis võimaldas IMFil ja Maailmapangal Argentinale väga nõudlikke ja riigi edasisele arengule kahjulikke ettekirjutusi teha. Siinjuures on oluline märkida, et Argentina oli 20. sajandi esimeste kümnendite jooksul üks maailma rikkamaid riike.

Vaatamata sellele, et Argentinat ja Lätit ei saa üks-ühele võrrelda on paralleelid kahe riigi vahel olemas, eriti tänasel päeval, mil Läti sõna otses mõttes sõltub IMFi rahast. Juhul kui Läti eelarvepuudujääk ületab IMFi ja EK poolt ettekirjutatud piirmäära, peab Läti suure tõenäosusega tõstma käibemaksu, sisse viima astmelise tulumaksu, vähendama pensioneid ja lisaks võtma vastu muid IMFi ja EK “soovitusi”. Nii palju siis Läti iseseisvusest.

Viimasel ajal on Balti riikide majandusolukord veelgi halvenenud – äsja teatas Leedu 22,4% majanduse kahanemisest 2009. aasta teises kvartalis. Leedu president teatas mõni aeg peale SKP numbrite avaldamist, et ka Leedu võib hädas IMFi poole pöörduda. Kuna IMF üritas juba varem Lätile devalveerimist peale suruda (kuid jättis Lätile ka eelarvedefitsiidi vähendamise valiku), siis on üsnagi kindel, et Leedu puhul soovitatakse sama asja. Iseasi on see, kas Leedule üldse antakse devalveerimise ja defitsiidi vähendamise vahel valida, kuna on juba teada, et majandus kahaneb kiiremini kui suudetatakse vähendada eelarvekulutusi. Pealegi, kuskil tuleb piir ette kustmaalt enam ei ole enam midagi võtta. Kui sulgeda haiglad ja koolid, saata politseinikud ja tuletõrjujad puhkusele, siis mõne aja möödudes on riik kaoses.

Arvestades IMFi röövellikku poliitikat, mille käigus abi vajavate riikide ettevõtted müüakse võileivaraha eest välismaistele ettevõtetele, kes koormavad need firmad hiiglaslike võlgadega (võlad, mille eest jääb vastutama erastatud ettevõtte asukohamaa, käesoleva näite puhul Argentina) ning olukorra parandamise asemel tõukavad riigi lõpmatusse võlakeerisesse on ka eestlastel vaja teada, mis meie lõunanaabreid ees võib oodata. Muidugi ei saa välistada ka seda, et Eesti pöördub lähema 36 kuu jooksul IMFi poole. Tegelikult ei ole see isegi oluline, sest Balti riike vaadatakse väljastpoolt ühtse piirkonnane ja olukorra halvenemine ning IMFi ülbamine Lätis (ja Leedus) hirmutaks kahtlemata ära ka Eestisse raha paigutanud välisinvestorid.

Vaadakse see film lõpuni ja saatke oma läti-leedu tuttavatele! Siin on esimesed kaks osa Argentina filmist (järgnevad 10 osa 12-st on samuti youtube’is üleval). Siinkohal mainin veel, et film ei keskendu niivõrd IMFi poliitikale, vaid Argentina poliitikute reeturlikkule “koostööle” välismaiste ettevõtete ja organisatsioonidega, viimaste hulgas ka IMF.

PS! Suur osa Argentina välisvõlast läks Jorge Videla sõjaväereziimi ja hiljem ka teiste poliitikute elustiili finantseerimiseks, mitte Argentina kodanike elustandardite parandamiseks. Selle võla tasumiskohustus peaks kuuluma raha kulutanud poliitikutele, mitte Argentina riigile (sama kehtib ka paljude teiste “kolmanda maailma” riikide kohta)! Rahvusvaheline õigus tunnustab seda printsiipi aga väga valikuliselt.

2007. aastal Ameerika Ühendriikidest alguse saanud finantskriisi ulatus ja olukorra halvenemise tempo on mitmete riikide keskpangalt saanud üsna erakorralise lahenduse, mille kasutamist varem pigem Jaapani keskpanga pärusmaaks peeti. Kõnealune lahendus on eesti keeles halvasti kõlav kvantitatiivne lõdvendamine (tõlge inglisekeelsest väljendist quantitative easing).

Kvantitatiivne lõdvendamine on keskpanga üks vahend rahapoliitika kujundamiseks. Rahapoliitika eesmärk on reguleerida raha hinda ja pakkumist, seega on rahapoliitika eesmärk majanduskasvu stimuleerimine/deflatsiooni vältimine olukorras, kus majandus langeb ning majanduskasvu ülekuumenemise vältimine/inflatsiooni piiramine vastupidises olukorras. Tavaolukorras reguleerivad keskpangad raha hinda ja pakkumist läbi intresside tõstmise ja langetamise. Kvantitatiivset lõdvendamist kasutatakse olukorras, kus intressid on nullile nii lähedal, et nende langetamisel ei ole enam tuntavat mõju või intresside edasine langetamine on võimatu (siiamaani ei ole keskpangad veel intresse veel alla 0% langetanud, kuid teoreetiliselt on see isegi võimalik). Kvantitatiivne lõdvendamine on tegelikult väga lihtne protsess, millele on asjatult keerukas nimi pandud. Terve protsess seisneb sellest, et keskpank trükib ex nihilo raha ning soetab selle eest kommertpankadelt või keskpanga asukohariigi rahandusministeeriumilt võlakirju. Kusjuures tegelikult ei toimu isegi trükkimist, sest tänapäeval tehakse kõik sellised tehingud elektrooniliselt.

KLile reageerib turg vastavalt kapitalismi alusprintsiibile (hinna kujundab nõudluse ja pakkumise vahekord) ning KLi teostanud keskpanga valuuta hind langeb võrreldes teiste valuutadega.

Oluline on vahet teha ka sellel, kelle käest keskpank võlakirju soetab. Juhul, kui keskpank soetab võlakirjasid kommertpankadelt, siis on eesmärk kommertspankade likviidsuse parandamine ja laenamise elavdamine. Juhul, kui keskpank soetab riigivõlakirju (vastava riigi) rahandusministeeriumilt, siis on eesmärk vastava riigi eelarve rahastamine ning riigivõlakirjade tootluse kunstlik alla surumine.

Kvantitatiivne lõdvendamine on keskpanganduse ajaloos suhteliselt uus nähtus ning enne käesolevat majanduskriisi oli Jaapani Keskpank ainuke KLi aktiivselt teostav pank. Praeguseks on KLi teostavate pankade nimekirja lisandunud Ameerika Ühendriikide, Šveitsi, Inglise, Rootsi ja Euroopa keskpangad.

Seoses käesoleva kriisiga on meedias üpris palju arutletud USA dollari saatuse üle – finantsmeedia on võtnud positsiooni, mille kohaselt on dollar surnud ja miski ei suuda seda taaselustada. Kuid vaatamata meedia hüsteeritsemisele ning mitmete riikide kaebustele Ühendriikide eelarvedefitsiidi üle ei ole dollar sugugi nii nõrk, kui võiks arvata. Tõsi, Ühendriikide keskpank on kvantitatiivset lõdvendamist rakendanud, kuid sama on teinud teised keskpangad. Lisaks sellele on dollar siiski maailma olulisim reservvaluuta (moodustades 67-69% kõikidest valuutareservidest maailmas) – dollar on võrreldes paljude teiste valuutadega stabiilne ning väga likviidne. Maailma riikide liidrid ei taha tegelikult endale tunnistada, et nende oma rahvustvaluuta stabiilsus sõltub dollari stabiilsusest. Venemaa on vist unustanud, et nende enda valuuta on nii ebastabiilne, et isegi Venemaa kodanikud ei usalda seda. Hiina renminbi (mitte segi ajada jüääniga) on (kunstlikult) seotud dollari külge ning selle kursist sõltub USAsse eksporditavate kaupade hind – dollari langemise korral jüääni vastu muutuvad Hiina kaubad USAs kallimaks, mis omakorda vähendab nõudlust.

Milline näeb välja tulevik? USA dollar, nagu ka kõik teised maailma valuutad on kõigest numbrid arvutiekraanil (elektroonilist ‘raha’ on tänapäeval kordades rohkem kui paberraha, Eestis on paberraha kinnitamata andmetel ligikaudu 10% raha koguhulgast), kuid seni kui maailma riikide kodanikel on säilinud mingigi usaldus katteta valuutade vastu ei hakka keskpangad oma rahapoliitika printsiipe muutma. Kvantitatiivse lõdvendamise tagajärjel muutuvad maailma valuutad üksteise suhtes kindlasti palju volatiilsemaks ning kaotavad suure osa oma ostujõust, kuid dollari kokkuvarisemisest on asi kaugel. Raha ostujõu kadumise vastu aitab raha paigutamine aastatuhandeid kindlana säilinud varadesse – kulda ja hõbedasse.

Lisalugemist samal teemal:
Madis Toomsalu: Müstiline imeloom majanduse parandamiseks

Üleeile, 1. juulil Delfis avaldatud MTÜ Piraadiparteid tutvustav artikkel on kõige ehedam näide viimasel ajal kanda kinnitavast niinimetatud entitlement mindset‘ist, mida võiks eesti keelde tõlkida kui suhtumist, et “meile oldakse midagi võlgu”, et “meil on õigus nautida mingit hüve ilma omapoolse panuseta”.

Tihtipeale suhtutakse nii riigi poolt rahastatud programmidesse – inimesed peavad iseenesest mõistetavaks kõiksugu sotsiaaltoetusi, tõrgeteta toimivat tervishoiusüsteemi ja igas olukorras adekvaatset ning hästirahastatud politseiametit.

Selline hoiak tekib siis, kui inimesed harjuvad ära mingi uue hüvega, näiteks riigipoolse panusega teise pensionisambasse. Hüve võimaldanud ressursside kahanemise tõttu tegi riik antud olukorras õige otsuse ning peatas riigipoolsed sissemaksed.

See otsus sai üsna mitmete kodanike ning meediaväljaannete kriitika osaliseks, justkui oleks riigil kohustus pensionsamba sissemakseid teha. Tegelikult oli see riigipoolne vabatahtlik panus, mille tegi võimalikuks riigi sissetulekute suurenemine.

Piraadipartei soov tühistada autorikaitseseadused ning patentiõigused peegeldab ehedalt ülaltoodud suhtumist. Piraadipartei ei hinda kirjanike, kunstnike, muusikute, teadlaste ega inseneride panust meie ühiskonda. Sellega väidab Piraadipartei, et raamatu kirjutamisele, filmi tootmisele või mikrokiibi disanimisele kulutatud aeg, kapital ning inimressurss on väärtusetu ning inimestel peabki olema õigus nimetatud tooteid ja loomingut tasuta tarvitada. See pole aga mitte midagi muud kui vargus!

Piraadipartei sai Rootsis europarlamendi valimistel 7,1 protsenti häältest. Huvitav oleks teada, kui palju neist rootslastest mõistavad, et nad kaevavad iseendale auku? Rootsi majandus sõltub Rootsi firmade käekäigust ning viimased sõltuvad (kas see tuleb piraatidele üllatusena?) autorikaitsest ja patendiõigustest.

Rootsi üks tuntumaid ettevõtteid, Ericsson, on üks maailma suurimaid telekommunikatsiooniriistvara tootvaid ettevõtteid. Kui ei oleks patendiseaduseid, siis Ericssonil ei oleks mõtet kulutada aega, kapital ja inimressurssi arendamaks välja varasemast paremaid riistvaralahendusi, sest piraadid võtaksid nende tehnoloogia üle ning pakuksid sama toodet sama hinnaga, vahest isegi odavamalt. Autoritasu puudumisel kaotaks mõtte ka maailmakuulus rootsi disain.

Piraadipartei sai teadupärast alguse muusikat, filme ja tarkvara vahendavast Pirate Bay -nimelisest veebikeskkonnast. Piraatidele meelepärasel kujul andmete jagamine sai aga võimalikuks ainult tänu patendikaitseseadustele ja nende järgimisele! See andis ettevõtetele nagu Microsoft, Intel, Apple, Sun Microsystems, HP ja IBM võimaluse raha teenida teadmisega, et keegi ei saa ilma litsentsita nende tooteid kopeerida.

Intel ei arendaks välja uusi, kiiremaid mikrokiipe, mille valmistamiseks vajalikud tehased maksavad üle miljardi krooni, kui uute kiipide valmistamiseks vajalikku tehnoloogilist intellektuaalset omandit ei oleks võimalik konkurentide eest kaitsta. Ka Microsoftil ei oleks mõtet parandada Vista turvaauke, kui igaüks võiks turul Vista plaate müüa.

MTÜ Piraadipartei töötab teadlikult Eesti riigi ja kodanike vastu, lõhkudes aeglaselt, kuid kindlalt realiseeruva unistuse teadmistepõhisest majandusest. Kasvavad ettevõtted nagu Playtech, Müomeetria, ELI, NarTest, Fortumo, Nordic Biodiesel, Regio ja Raintree Estonia kaotaksid mõtte, kui ei oleks toimivaid autori- ning patendikaitseseaduseid.

Fakt, et firmad teenivad autoriõiguste pealt kena kasumit ei näita mitte autoriõiguste koormat toote hinnale, vaid firmade oskust enda tooteid maailmaturul müüa. Piraadipartei levitatav sõnum tuleb väga kibedalt meelde kommuniste, kelle sõnul ei tohiks keegi kasumit teenida ning kõik peaks ühiskasutuses olema. Loodetavasti ei saavuta selline naiivne mõtteviis laiemat heakskiitu.

Piraadipartei seisukohtadega saab tutvuda siin.

Antud artikkel ilmus originaalkujul DELFIs.

Möödunud nädalate jooksul on Läti majandus üle terve maailma üllatavalt palju negatiivset kõlapinda saanud, kuid värskeimad uudised annavad põhjust optimismiks. Vaatamata Läti majanduse väga halbadele väljavaadetele on devalveerimishirmud taandumas. Danske Bank’i analüütiku Lars Christenseni sõnul on Läti lati devalveerimispaanika juured Stockholmis. Mitte et ma tahaks vandenõuteooriatesse langeda, kuid selle väite tõesus on üpris suur – Rootsi pankadel oleks väga lihtne Ameerika kinnisvaraturul saadud kaotused Läti nahka ajada. Lisaks sellele pakub devalveerimine head võimalust riigi kinnisvara odavalt kokku osta, sest teatud hetkel majandus ikkagi taastub (selleks ajaks on devalveerimine oma mõju kaotanud ja hinnad tunduvalt taastunud). Optimismi tõstab ka reitinguagentuuri Moody’s teadaanne, et Läti latti tõenäoliselt (lähiajal) ei devalveerita ja ELi majandus- ja rahandusvolinik Joaquin Almunia kinnitus, et EL tahab vältida lati devalveerimist. Viimase avaldusega ei kaasne küll mingeid konkreetseid abinõusid, kuid kahtlemata on see värskendavaks uudiseks kõigile investoritele, kes on lõpmatuseni lugenud kohest devalveerimist lubavaid ülevaateid.

Vast kõige positiivsem on see, et Läti ametiühingud andsid omalt poolt rohelise tule uuele, ligi 11 miljardi kroonini ulatuvale eelarvekärpele. Eelarvekärbete tegemise juures on kahtlemata oluline kodanike toetus, olgugi et tegemist on vastumeelse otsusega.

Läti olukord on vaatamata mõningale rahunemisele siiski väga tume. Eelarveltulude suurendamiseks on Läti valitsus välja pakkunud astmelise tulumaksu, tõstes kõige rohkem teenivate isikute tulumaksumäära 40%-ni. Sellised plaanid võivad paberil head välja näha, kuid olukorras kus riigi tulumaks vähenes esimeses kvartalis ligi 80% ei ole tulumaksu tõstmine ilmselt eriti tulus. [Läti valitsus siiski EI tõsta makse - lisatud 12.06] Viimaste nädalate rahvusvahelist survet arvesse võttes on Läti enneolematult tubli olnud. Loodetavast suudetakse ka devalveerimist vältida.

Euroopa Parlamendi Louise Weiss'i maja Strasbourgis

Kuigi täna on Euroopa Parlamendi valimised, on Euroopa Parlamendi tegemistest kohalikus meedias üllatavalt vähe räägitud. Ka valimistevahelisel perioodil ei ületa Euroopa Parlamendi tegemised kuigi tihti uudistekünnist. Ma ei usu, et asi on sellest, et inimesi ei huvitaks, mis Euroopa Parlamendis toimub, sest küsitluste järgi on inimestel Euroopa Liidu organitest suhteliselt ähtmane ettekujutus. Eesti meediat on kirutud väheste asjakohaste uudiste kajastamise eest ja ma leian, et see kriitika on täiesti õigustatud. Euroopa Parlamendi ja teiste Euroopa Liidu tegevust koordineerivate organisatsioonide tegevus on selgelt Eestis liialt vähe tähelepanu saanud. Sellest tulenevalt tahaksin ma lugejatele tutvustada meetmeid, mille Euroopa Parlament on seoses käesoleva majanduskriisiga rakendanud on.

Tööhõive suurendamiseks…

• kiitsid parlamendiliikmed heaks tööaja direktiivi eelnõu, millega kehtestatakse ELis kaheteistkümne kuu lõikes keskmiselt maksimaalselt 48-tunnine töönädal
• saadikud hääletasid Globaliseerumisega Kohanemise Fondi tegevusala laiendamise poolt, et aidata majanduskriisi tõttu töö kaotanud inimesi
• toetasid direktiivi, mille järgi peab renditöötajaid kohtlema ettevõtte töötajatega võrdselt esimesest päevast alates
• laiendasid saadikud täiendõppe ulatust ELis

Suurem järelevalve pankade üle

Juba oktoobris, mõned nädalad pärast finantskriisi vallandumist, kutsusid saadikud üles tugevdama järelevalve süsteemi pankade üle. Uue õigusloome üle hääletasid saadikud aprillis-mais:

• kiites heaks kapitalinõuete direktiivi, millega ajakohastatakse krediidiasutuste kapitalinõudeid, et suurendada järelevalve ja kriisijuhtimise tõhusust, vältida riskide suurt kontsentreerumist ning saavutada parem kontroll väärtpaberistamise üle
• heakskiidu sai ka uus kindlustussektori järelevalveraamistik, millega parandatakse finantssüsteemi stabiilsust. Tulevikus tuleb ettevõtte riskide hindamisel arvestada lisaks olemasolevate kindlustusriskidega ka turu-, krediidi- ja siseprotsesside riskidega
• krediidireitinguagentuure käsitleva raporti vastu võtmisega soovib parlament parandada finantsstabiilsust, agentuuride töö läbipaistvust ja sõltumatust

Muud abinõud turmtule mahasurumiseks

• saadikud toetasid laenude euroalaga mitteliitunud riikide laenude maksimaalsumma suurendamist
• detsembris toetasid saadikud ELi 200 miljardi eurose abipaketi vastuvõtmist finantskriisi leevendamiseks
• parlament toetas hoiused tagatise suurendamise – sellest suvest tuleb hoiused tagada vähemalt 50 000 euro (782 332 krooni) ulatuses ning 2010. aasta lõpuks teatud tingimuste täitmisel 100 000 euro (1,56 miljoni krooni) ulatuses
• G20 kohtumise raames oli saadikute sõnum, et ELi peab investeerima keskkonnaprojektidesse ning fokusseerima oma tähelepanu asjadele, millel on ELi majandusele pikaaegne mõju

Euroopa Parlamendi tegemiste kohta saab lugeda Euroopa Parlamendi kodulehelt. Kõiki uudiseid ja tekste on võimalik lugeda kõikides Euroopa Liidu ametlikes keeltes, sealhulgas ka eesti keeles.

Uudistevoog Lätist ei tundu niipea lõppevat. Täna teatas Riia börs, et Lätil ei õnnestunud riigivõlakirjaoksjonil mitte ühtegi pakkumist saada. Kokku taheti müüa ligi 100 miljoni dollari eest võlakirju (umbes 1,1 miljardit krooni). Sellele eelnevalt tõusis RIGIBOR 16,4 protsendini, mis peegeldab otseselt usalduse puudumist Läti lati vastu. Ka SEB avaldatud numbrid varade vähenemise kohta annavad põhjust muretsemiseks, sest varad vähenesid kõige kiiremini just Lätis, kokku 1,57 miljardi euro võrra.

Claus Vistesen vahendab Läti valitsuse nõunikku, kelle sõnul on lati devalveerimine tehtud kaup, lahtine on vaid aeg.

A former Swedish central bank governor and an adviser to the Latvian government was quoted this weekend of saying that a Latvian devaluation is a done deal. The only question would be when and how.

Bengt Dennis, the former Swedish central bank governor and an adviser to the Latvian government on how to cope with the economic crisis, said the Baltic country will need to devalue its currency. “No one knows if there will be a devaluation tomorrow or in a few months — the timeframe is always uncertain — but we have moved beyond the question of whether there will be a devaluation and should instead focus on how it will be carried out,” Dennis told Swedish state television SVT last night.

Lisaks sellele teatas ING täna, et lati devalveerimise tõenäosus on 30% järgmise kolme kuu jooksul, kuid tõuseb hüppeliselt 50%-ni järgmise 12 kuu jooksul. Huvitav oleks sellele analüüsile pilk peale visata, sest selliste numbritega mängimine ei ole ometi naljaasi.

Sellele lisanduvad uudised Läti kinnisvaraturu (kui seda üldse saabki enam turuks nimetada) kohta, mis on aastaga kukkunud 50%. See tähendab, et endiste tasemete saavutamiseks peaksid hinnad kahekordistuma. Tänavuaasta esimese kvartali jooksul langesid kinnisvara hinnad 30% (sic!), mis teeb Läti kinnisvaraturust maailma kõige halvema tootlusega kinnisvaraturu.  Asjast huvitatutel soovitan hoida kiivas pilk peal Edward Hugh ja Claus Vistesen Baltic Economic Watch blogil. Aeg ajalt on kasulik ka Bloombergis ringi kolada.

DELFI kommentaaride sekka satub vahel ka midagi head. Alljärgnev oli kommentaarina lisatud uudisele 80 000 valimas käinud kodaniku kohta. DELFI kommentaaride kriitikute ja nende lugemise vastastega ma vaidlema hakata ei viitsi. Ütlen vaid nii palju, et loen neid hoomamaks erinevate arvamuste amplituudi. Kui kommentaaride sektsioonis “parimad” lingile klikkida, siis on selgelt näha, millised seisukohad kõige enam toetust leiavad. Kusjuures peab mainima, et roppused ja mõttevaesed kommentaarid ei olegi kõige populaarsemad. Samas võib asi olla ka minu uudistevalikus, ei teagi täpselt.

valimishuumor, 03.06.2009 00:52
Kodaniku valik:
-sittuda valimiskabiini ja hüüda komisjonile-kas oleks võimalik veel paberit saada?!
-kleepida valimssedelile oma pilt ja kirjutada sinna oma nimi!
-poetada valimisurni ümbrik 500 krooni ja edgari pildiga postkaardiga
-sodida ära valimiskabiini seinal olevate kandidaatide nimed ja numbrid,jälgede segamiseks joonistada ette vuntsid
-joosta valimisjaoskonnast kätega vehkides välja, püksid rebadel lõhkise särgiga ja karjuda ,et sind üritati valimiskabiinis ära osta või vägistada
-helistada kõrvalolevast telefoniautomaadist ja teha valimisjaoskonnale pommiähvardus
-helistada konkureerivate parteide valimisstaapidesse ja teatada ,et nende konkurentpartei on valimiskomisjoni ära ostnud ja üritab valimistulemusi enda kasuks võltsida
-valada valimisurni avavus EPO liimi täis.
-minna kohaliku valimiskomisoni esimehe juurde ja talle ümbrikku ulatades paluda “paar inimese nimed” mis valijakaardiraamatus kirjas on maha tõmmatud!
-valida ära, lasta sedel urni, mõne aja pärast tagasi tulla ja öelda, et oled ümber mõelnud ja äkki saaks sedele tagasi võtta ja korrektoriga ära paranada (kusjuures eelvalimistel isegi saab häält muuta – K.V. märkus)
-lahkudes lasta valimisjaoskonna uks snepperlukuga kinni ja kleepida uksele silt – “avarii” ja panna valimisjaoskonna uueks aadressiks lähimal asuv taarapunkt.
-passida nurga taga ja joosta kabiini ja tõmmata kaardin eest ja röökida-issand ma ei teadnud et te alasti olete
-teeselda kõva kuulmist ja “sosistada” välisvaatlejale kõrva -kusagil siin komisjonis on kallutatud jõud
-minna valmiskabiini ja kükitada maha ja teha ähkivaid punnitavaid hääli
-minna valimiskomisjoni esimehe juurde lisada kandidaatide numbritele paar nulli või neid muuta näidata sedelit ja öelda-siin on vist trükiviga
-minna kabiini võtta sedel ja sealt enam mitte välja tulla

Viimase nädala aja jooksul on probleemid Baltikumis üpris suure meedia tähelepanu osaliseks saanud. Aga on ka põhjust, sest Balti riikide majanduslik olukord on ainult hullemaks läinud.
Eesti SKP Q1 -15,6%, töötuid 64 397 (TTA)/79 000 (SA)/ 83 420 (ES)
Läti SKP Q1 -18%, töötuid 116 768 (121% tõus võrreldes aasta aega varesema perioodiga)
Eesti ja Läti kohta leiate huvitavat statistikat siit (stati koostas Somm Tallinnast).

Lati devalveerimine:

Läti intressimäärasid näitav RIGIBOR on viimaste nädalate jooksul järsult tõusnud. Nädalane RIGIBOR-i määr on 10,88% ja aasta oma üle 14%. Seda võib tõlgendada kui usalduse puudumist Läti lati suhtes; teisisõnu kardavad investorid lati devalveerimist.

Olukorra tõsidust iseloomustab hästi ka fakt, et IMFi laenutingimustele mittevastamise korral võtab Läti kardetavasti kasutusele kupongid.

Õli on valanud tulle ka Läti keskpanga presidendi Ilmars Rimsevicsi äsja öeldud sõnad, et Läti lihtsalt ei suuda enam jätkata praeguse kulutempoga, sest raha hakkab lõppema. Rimsevics mainis isegi võimalust võtta raha asemel kasutusele vautšerid.[viide]

Läti peaminister aga kinnitab, et Lätis pole kavas talonge kehtestada. Täna lisas bensiini tulle Rootsi keskpanga otsus suurendada välisvaluutareserve 100 miljardi Rootsi krooni ulatuses. Nii analüütikud kui Rootsi meedia on tõlgendanud seda sammu kui valmistumist Läti lati devalveerimise vastu.

Näiteks ajaleht Dagens Industri vahendab Stockholmi majanduskooli juhatajat Torbjörn Beckerit, kelle sõnul devalveerimine Lätis on ülimalt tõenäoline ning siis on ka Eesti ja Leedu sunnitud järgnema.

Mary Stokes’i sõnul võib Läti doominoefektina oma Balti naabrid kaasa vedada. Seda tänu kaubavahetuse seotusele, Swedbanki ülesehitusele (Läti Swedbank kuulub juriidiliselt Eest Swedbankile, mitte Rootsi emaettevõttele) kui ka Balti regiooni mainele (väljaspoolt vaadatakse meid, kui ühtset turgu).

Samas väidav SEB kontserni juht Annika Falkengren, et

Devalveerimine on nagu püksi pissimine. See tundub mõnus, aga ainult väga lühikest aega./…/ Falkengren viitas sellele, et ilma pikema aja peale ettevaatavate reformideta pole devalveerimine hea poliitika.

Sisekonflikt?

Briti professor: Briti kaitsekulutused tuleks ümber kujundada nii, et riik oleks valmis sõdima väikesi sõdu Euroopa äärealadel, sest pika ja sügava majanduskriisi ajal võib sattuda löögi alla rahvustevaheline rahu Ida-Euroopas ja Balkanil. Artikli originaali leiate siit.

Inglise keelt oskavatel lugejatel soovitan lugeda ka seda BBC artiklit, kust tuleb välja, et lätlased suhtuvad käesolevasse kriisi ikka väga üleolevalt ning süüdistavad Euroopa Liitu oma hädades. Muidugi, iseasi on see, kas olukord on tegelikult ka nii hull või läkski ajakirjanik sellist lugu otsima. Ma ise ei usu, et lätlased nii lollid on – pigem paneksin ma süü ikkagi ajakirjanikule. Kuid vaatamata sellele, et artikkel just kõige parem ei ole, tasub siiski lugeda artikli all olevaid lugejate kommentaare.

Majanduse olukord maailmas ja Euroopas ei ole kuidagi jahutanud võitlust energiakandjate rindel. Tõsisemalt kui kunagi varem räägitakse gaasijuhtmetest ja energiast üldse ka suure välispoliitika osana. Hetke-olukorrast sel rindel teevad kokkuvõtte Einari Kisel, Merle Maigre ja saatejuht Kadri Liik (viide).

Salvestatud saadet (ilma reklaamideta) on võimalik alla laadida siit.